Aastal 1999

Raadio Ööülikooli esimesest loengust pidi saama minu lõputöö
Tallinna Pedagoogilise Ülikooli raadiorežii erialal.

Kui praegu valmivad Ööülikooli saated ühes Eesti parimas helistuudios –
Eesti Raadio kuuldemängude stuudiokompleksis - Raadioteatris,
siis alustasime Laia tänava raadiostuudiost ehk praktiliselt tänavalt.

Esimese saate, milleks oli Mihhail Lotmani raadioloeng
“Humanitaaria humanismi kriisi ajastul” salvestasime Tallinna Linnateatris
režiiõppejõu ja kursusejuhendaja Kalju Orro garderoobis.

Tegevusaeg: 14-15 mai, 1999
Tegevuskoht: Tallinn

On reede pärastlõuna, jooksen Laialt tänavalt Peda peamajja ja jõuan
viimasel sekundil ära anda referaadi David Vseviovile. Tekib hetk, mil ma
mõtliku näoga kohukest söön ja endale teadvustan: kui ma nüüd kiiresti
Humanitaarinstituuti Mihhail Lotmani juurde ei lähe, võib tema hilisema
kättesaamisega raskusi tekkida.

Lotman on pisut tõbine — palavik ja kerge köha, aga ta lubab loengu siiski
ära teha. Palub õhtul helistada, kui selgub salvestuseks sobiv koht…


Reede, 14. mai. pärast kella viit

JAAN: Halloo, Jüri, kus sa oled, oleks tarvis rääkida...
JÜRI: Ma olen Tammsaare pargis, tule siia.

Päikeselaigud näol sillerdamas, istuvad Jüri ja Kristi Tammsaare pargis monumendi
esisel platvormil ja joovad õlut. (Kursavend Jüri Muttika töötab praegu Eesti Ekspressis,
ta oli kolme esimese Ööülikooli loengu helirežissöör, kursaõde Kristi Kool on Kuku raadios uudistetoimetaja). 
Lähen nende juurde ja kükitan maha.

JAAN:  Lotman olemas, ruumi põle.
JÜRI: No, hädapärast saame ka (kooli)stuudios teha, kuigi seal on täpselt
nii, et õhku jätkub kaheks ja pooleks minutiks.
JAAN: No kui oleks mingi koht kusagil Laia tänava kandis.
JÜRI: Ma andsin Valdmale (Eesti Raadio arendusdirektor ja TPÜ raadiorežii
õppejõud) ausõna, et ma ei vii tehnikat koolist välja...
KRISTI: (reipalt) Aga, minge kellegi juurde külla — kõigil on hea meel —
Lotman meie kodus!  Pereema pakub pirukaid ja teed…
JAAN: Ma ei tea kas mina julgeks kedagi ära rääkida... Tegel`t üle tee otse
kooli vastas elab Arvo Haug, noh, seal viinapoe peal, see on ju Haugi maja.
Ta on isa ammune tuttav.
KRISTI: (rõõmsalt ja abivalmilt) Noh, väga hea! Mina võin rääkida.
JAAN: Oota, ma helistan enne papsile.  Hallo, Isa...
ISA: (vaiksel häälel) Hallo
JAAN: Sul on seal mingi oleng või... ma võin pärast tagasi helistada.
ISA: Ma olen praegu Värskas, siin on Petserimaa toetusgrupi väljasõit, ma
helistan sulle kohe tagasi. /--/

Vahepeal helistab meie eriala õppejõud, Linnateatri näitleja Kalju Orro ja
ütleb, et tal etendus veel käib, aga niipea kui aega saab, helistab uuesti ja siis saab vaadata,
 et ÄKKI leiab mingi koha.

Ja siis, kui oleme juba kolinud Uue Vargamäe nimelisse kohvikusse ja sööme
pizzat, helistab Kalju uuesti ja ütleb, et tuleksime Jüriga peale üheksat
Linnateatri kohvikusse. “Üheksa - veerand kümme, ega mul kaua lähe, pole
vaja grimmi maha võtta ega midagi.”

Samal õhtul Linnateatris

Eelnevalt oleme arutanud, et Kalju garderoobi ees olev ruum linnateatri
äsjaremonditud hoones, seal kust trepp alla läheb, võiks täitsa sobida.
Andres Ots ilmub oma garderoobi uksele ja Kalju seletab talle, et poisid
hakkavad siin homme saadet tegema: “Ega siin sel ajal ju väga palju käimisi
ei ole?”

Vaatame ja nuputame — arutame ruumipaigutust, läheme koguni nii hasarti, et
tirime lagedale Kalju garderoobi kõrvalt seisva ratastel riidepuu.
Takseerime seda asjalikult ning nendime rahulolevalt, et tekkidega kattes
saab seda helipeegelduste vähendamiseks ära kasutada — "ruum kaob ära", nagu
Jüri asjalikult ütleb.

Jüri kui helirežissöör käib tähtsa näoga ruumis ringi, plaksutab aeg-ajalt
käsi ja pobiseb midagi arusaamatult reverberatsioonist ja siledatest
seintest tulenevatest otsepeegeldustest.

Lõpuks nendime ikkagi üksmeelselt, et vaatamata paksule ja pehmele
põrandakattele, on ruumis "tohutu kaja" ja leiame, et kõige sobivam koht
loengu salvestamiseks on ikkagi Kalju garderoob, mis on parajalt pisike ja
ei kõla nagu mingi suur saal. Seal on muidu ka mõnus olla: keset tuba laual
on suur vaas okstega. Seinalt vaatab Jeesus, riiulil muheleb Buddha. Anname
hea vaimlise atmosfääri eest kümme punkti ja läheme rahulolevalt koju.

Pühapäev 15. mai

Saame Jüriga kella viie paiku koolis kokku: lappame kokku vajalikud juhtmed,
mikrofonid, puldi ja kaks statiivi. Minul on kaasas ka ema õmmeldud õhuke
lapitekk, millest peab saama käepärane helipeegelduste summutaja. Koridoris
tuleb vastu kursaõde Sandra( kes töötab praegu Heateo sihtasutuses),
kellelt palume, et ta meist pilti teeks.

Pool kuus oleme Linnateatris.

LINNATEATRI VALVURITÄDI: (armsalt) Tere, ah, et teie oletegi siis need
poisid, kes pidid siin täna...?

Kalju — hea hing, oli kõik juba ära korraldanud!
Viime asjad üles ja hakkame asju lahti pakkima.

Kalju on igakülgselt abiks — toob kõik vajalikud võtmed, räägib naljajuttu
ning aitab viimaks veel laudagi tassida. Siis räägib oma pool tundi sellest,
kuidas tema nüüdsama-kohe sauna läheb. Ütleb ka sauna telefoni numbri ja
manitseb kindlasti helistama: “Kui olete asjaga ühele poole saanud.” Neli või
viis korda hakkab juba minema, kuid tuleb iga kord ukselt tagasi — midagi
tarvilist on ikka veel ütlemata või tegemata.

JÜRI: Kalju, istu, palun, sinna lektori kohale ja tee häält.

Kalju vaikib…

JAAN: Ja nüüd loe nii nagu seda loeks Marite Kallasmaa.
KALJU: Tule loe ise.
JAAN: Mina ei ole näitleja.
KALJU: Ei, misasja, sa pead kõike asju oskama. Ega sa ei ole mõni seal
Euroopas,  kus igat asja õpitakse eraldi. Meil on vaja kõike osata. Ja siis
öeldakse, et niisukest asja ei ole olemas… (Vihje seeaeg õhus olnud
poleemikale, et sellist õppeainet nagu raadiorežii ei ole olemas)

Mikrofoniproov on tehtud.

Ruum hakkab tasapisi juba looma: toolid, juhtmed, kommid, klaasid,
Buddha-kuju on rabelemisest pisut toibunud ja isegi keset tuba sirgunud
heleroheliste lehtedega kasepuu, mis ajutiselt küll teise ruumi ümber
istutatakse, on oma rahu leidmas, kui korraga leiab keegi, et põrandale
laotud lapitekk tuleks tõsta teistpidi. Kõik võimalikud ja võimatumad
ilmakaared saab läbi keeratud. Selle eest, et me vaibakeerutamisega päris
lolliks ei lähe, oleme tänu võlgu üksnes logiseva jalaga grimmilauale, mille
Kalju ja Jüri natukeses aja eest prooviruumist võtteplatsile lektoripuldiks
vedasid. Pea kõikide maailma neljajalgsete laudade tunnusjooneks on tõsiasi,
et üks nende jalgadest on mõnevõrra lühem kui ülejäänud kolm. Pakk Kalju
märkmepabereid lahendab probleemi.

JAAN: Ja nüüd veel lektoritool. Minu meelest on see tugitool liiga pehme.
Lotman upub sellesse mõnusasti ära: lööb nurru ja läheb laisaks ning ei
viitsi enam midagi rääkida.
KALJU: No minu pärast võite te siia ükskõik millise tooli panna.

Panimegi sinna ühe mitte NII pehme tugitooli.

Kell kolmveerand seitse lähen alla dielesse. Lotman, korralik inimene, jõuab
kohale hea mitu minutit kokkulepitust varem. Samal hetkel juhtub ka Kalju
alla tulema ja juhatab külalise üles.

Mina jään alla passima. Seitsme paiku jõuavad kohale ka kuulajad — kolm
inimest: Heiki ja Pille Humanitaarinstituudist ja Kunstiülikooli magistrand
Ele. Saadan teised üles kommi sööma, ise jään mõneks minutiks veel alla
ootama. Aga rohkem ei tule kedagi.

Nagu hiljem selgub, on Lotman samal ajal võtteplatsil, Jüri väljendust
mööda, pisut "staaritsenud" — ei taha laua taha istuda — ütleb, et tema peab
oma loenguid tavaliselt püsti seistes. Lektor siiski istub ja meie tillukest
improviseeritud garderoob-stuudiot täidab rõõmus elevus.

Ja siis tegi Kalju Lotmanist pilti ja läks ära sauna.
Meie valasime klaasid mahla täis, Jüri pani näpud heeblitele ja START!

Jaan Tootsen
Ööülikooli üliõpilane
#no news#