ÖÖÜLIKOOLI KEVADKOOL 2007
Ülevaade. Maria Joanna Madise

 
Mai esimesel nädalavahetusel heitis Raadio Ööülikool ankrusse mere taga „majas Hiiumaal” (Dagenhausis). Kevadkoolis kõnelesid  Erko Valk, Marten Kaevats, Virve Aruoja, Ave Alavainu, Jaanus Rohumaa, Markus Järvi, Helgi Põllo ja Toomas Kokovkin. Loengud on raadioeetris algavatel sügisöödel (Vikerraadios: laupäeviti kell 22.05; Klassikaraadios: pühapäeviti kell 22.05).

 Saare elu ja ilu on isemoodi. Ka aeg on saarel justkui teistsugune – elus ja ilus. Aeg-lus on ajaga kooskõlas olemine, tõdesid oma loengus „Saarelisus ja identiteet” Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo ja EQUAL Kaugtöö projekti juht Toomas Kokovkin. Kes saarel elada ja ennast koduselt tunda tahab, peab aeg-lust kannatlikult õppima. Selles jõudsid kiiresti üksmeelele kõik kokku tulnud, kelle hulgas oli nii põliseid ja värskemaid hiidlasi kui ka korraks külla tulnuid.

 Ööülikooli meelisteemal – „Pealisülesanded” – rääkis filmirezhissöör Virve Aruoja („Lõppematu päev”, „Värvilised unenäod”).  Miks me hommikul üles tõuseme ja tegutsema hakkame? Mis paneb mootori tööle ehk kas meie argiaskeldusi mõtestab ka mingisugune "ülipealisülesanne" ja milline on "läbiv tegevus" selle juures? Need on Ööülikooli jaoks juba pikka aega põnevad küsimused olnud. Kõige paremini teeb inimene tööd, mida ta armastab, rõhutab Virve Aruoja mitmel korral. Peab olema julgust oma armastusele järgneda.  Kes ei julge jääb tähtsatest elu- ja ilukogemustest ilma.  

 Erko Valk ja Marten Kaevats on tulihingelised linnaelu reformaatorid. Vestlusring teemal „Maailma loomine” uuris, kuidas on võimalik muuta üks linnaosa (Uuemaailma piirneb Suur-Ameerika ja Tehnika tänavatega ning Pärnu mnt-ga) koostöö ja –elu kantsiks nii, et peale koduust algaks koduümbrus, et inimesed, keda hakatuseks ei ühenda midagi peale postiindeksi, harjuksid jagama oma kodust elu ja kodust ilu.  Fred Jüssi, Virve Aruoja ja mitmete teiste abiga uurisid Erko ja Marten võimalusi ehitamaks kodulinna, kus jalgrattaliiklus oleks au sees, kaubamajasid asendaksid priskete kaupmeeste ärid, Vabaduse väljakul pargiksid lilled ja naabrid hõikaksid üksteisele rõõmsalt: „Tere!”.

 Erilise varahommikuse loengu Ööülikooli vastupidavamatele üliõpilastele kinkisid Hiiumaa linnud Orjaku vaatlustorni jalamil, tõlgiks Fred Jüssi.  Millest algab kevadhommik rootsiitsitaja, piiritaja, rohe-lehelinnu või merikotka peres? Kuidas harutavad oma pealisülesanded igapäevaselt lahti need saare asukad, kelle tiivad ka tõepoolest kannavad ihaldatud vabaduse poole mere ja metsade taha, mille mõlema poolest Hiiumaa nii õnnelik ja rikas on? Neid küsimusi tudeeriv luureretk salvestus küll ainult luurajate mälupilti, mitte helilindile, see-eest aga teravdas kallist elu-ja ilujanu uueks koolipäevaks unevaese kooliöö järel.

 Keskset elu-ja iluküsimust „Kutsumus” arutasid Tallinna Linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaa ja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi filosoofiaõpetaja Markus Järvi. Kas kutsumus tuleb seest või väljast? Kas see võib olla ebamugav, või lausa kutse vastu tahtmist? Nende küsimustega alustab Ööülikool uut kooliaastat raadioeetris 1. septembril.  Nii kutsume esimeses tunnis osalejaid asuma kohe asja juurde: soovime või ei, õpingud juhatavad teed elukutse valikuni. Elukutse on kutse elule ehk kutse, mis inimest elustab. Saagu selliselt mõtestatud  elukutsest Ööülikoolis nii öises kui päevases õppevormis maailmaavastajatele uue aasta väljakutse: ilusat juttu võib rääkida igaüks. Elada elu, mis on täidetud iluga, on suur oskus. 



Eesti Päevaleht, 22. oktoober, 2005

Külli Paulus

Jaan Tootsen kõrgkoolitab unetuid raadiokuulajaid

Haridus: Raadio ööülikoolis pole õppemaksu ega arvestusi

Tudengina unistas Jaan Tootsen sellest, kuidas kord nädalas maandub ülikooli katusel helikopter, tuues kohale külalisprofessoreid igast ilmakaarest.

Nad tulevad ja räägivad asjust, mis nende jaoks on kõige olulisemad. Toonasest mõttest sai pea viis aastat tagasi alguse raadio ööülikool – siin ei ole eksameid ega arvestusi, õppemaksust rääkimata.

Raadioaparaat oli Jaanil juba lapsena otse voodi kõrval, sealt sai kuulatud järjejutte ja keskööprogramme. “Mõned asjad on väga eredalt meelde jäänud, keskkooli ajast mäletan, kuidas DJ Raul Saaremets tegi “Vibratsioonis” kahetunnise saate ühe Ida-Virumaa kirikuõpetajaga. Sellised asjad on hakanud ära kaduma, nüüd lastakse peamiselt muusikat,” tõdeb Jaan.

RaadioreÅžiid õppis Jaan Tootsen TPÜ-s, kursuse juhendaja Kalju Orro pani tudengeid maailma kohta küsimusi esitama ja vastuseid otsima. Seda teeb Jaan siiamaani, nüüd juba ööülikoolis. “Enamasti palun saatekülalisel teema ise valida. Inimesel võib ju olla oma salahuvi, võib-olla Mihhail Lotman tahaks semiootika asemel rääkida näiteks jalgpallist või herneste kasvatamisest,” pakub Jaan.

Raadios loengupidamine on omaette kunst – kodus läbikomponeeritud esseed ei maksa siin deklameerida, kuulajal on seda raske haarata. Saate lindistamise juures on alati publik, et esineja ei peaks oma mõtteid ainult tumma mikrofoniga jagama. Jaan muigab: “Paul Pinna on öelnud, et oleks tal raipel (s.t mikrofonil) nägugi ees, siis ma veel sinna midagi laulaks või ütleks.”

“Ööülikooli suurim ime ongi vist see, et oleme suutnud kokku tuua nii palju erinevaid inimesi ja ilmavaateid,” arutleb Jaan saate fenomeni üle. “Samas ei ole need loengud pisiblufikäsiraamatuks, vaid pigem mõtisklused või etüüdid, millega öine kuulaja saab vabalt kaasa kulgeda. Tõmban teki üle pea, võtan padjanurga hambusse. Kuulan ja mõtlen.”

Nende aastatega on Jaanile selgeks saanud, et säravast mõistusest olulisem on südametarkus. “Olen näinud inimesi, kel on peas tipptasemel arvuti – ta võiks terve maailmaga korraga malet mängida ja sellega elegantselt hakkama saada, kuid inimesena on null.” Hingetarkus ja intellektuaalne tarkus peavad olema kooskõlas. Oma saadetesse otsib Jaan Tootsen inimesi, kes oskavad rääkida keerulistest asjadest lihtsalt.

Sel sügisel algab ööülikoolis uus pikem loengutsükkel – “Inimene kui ime”. Paremaid saateid saab peagi kuulata ka ööülikooli veebilehel. Kuulajatele tahab Jaan Tootsen aga eraldi tunnustust avaldada: “Nüüdsel ajal öeldakse, et inimese tähelepanuvõime kestab 3,5 minutit – sama kaua kui keskmine poplaul. Kui suudetakse tunniajane saade lõpuni kuulata, siis on inimese mõtlemise, närvisüsteemi ja vaimse tasakaaluga kõik korras.”



Postimees, 21. september, 2005

PM

Pepeljajevi raadioloeng Ööülikoolis


Laupäeval, 24. septembril kell 16 peab teater NO99 keldrisaalis avaliku raadioloengu lavastaja Aleksander Pepeljajev (Venemaa).

 

 

 

 

 

Pepeljajevi loengu teema on visuaalse teatri märgisüsteem. Loeng on vene keeles, loengut tõlgib kohapeal professor Ingo Normet.

Sellest sügisest alustab ööülikooliga koostööd ka teater NO99. Seoses iga esietendusega korraldatakse avalik lindistus, kus peetakse üks või mitu loengut teemal, mis riivamisi puudutavad esietendunud lavastust või teatrit üldiselt.

Pärast 9. novembril esietenduvat lavastust «Kaks päikest» on esialgse lubaduse andnud loengut pidada kirjanik ja esseist Jaan Kaplinski.

 



Eesti Päevaleht, 21. mai, 2005

Kristi Eberhart

Von Krahli Akadeemias loengud inimesest ruumis

Von Krahli akadeemia 21.–22. maini toimuva kevadtsükli teema on “Genius Loci – koha hing”. Üks korraldajaid, Jaan Tootsen raadio ööülikoolist selgitab, mis üritus see on.

•• Kuidas sündis Von Krahli akadeemia?

Von Krahli akadeemia alustas Peeter Jalaka eestvedamisel üle-eelmise aasta suvel. Akadeemia on ööülikoolile lähedane sugulane, tema natuke käest läinud punkarist onupoeg. Kui Jalakas tuli välja Krahli akadeemia ideega, oli ööülikool juba kolm aastat tegutsenud. Mõnigi teemaring oli tiiru peale teinud ja ootasime uusi väljakutseid. Koos oleme teinud kosmoloogia ja majandusfilosoofia loengu-tsükli.

Birgit Krullo ja Peeter Jalakas Von Krahli teatrist on teinud suurema osa akadeemia praktilisest organiseerimistööst. Öö-ülikool on hoolitsenud loengute salvestuse ja hilisemate raadiosaadete eest.

•• Mis iseloomustab Von Krahli akadeemiat?

Kuna Krahli akadeemia formaat on sarnane ööülikooliga, kasutan samu märksõnu: põgenemine akadeemilisest auditooriumist ja päevavalguslampide surinast. See ei tähenda vähimatki allahindlust temaatikas ja kõnelejates. Lihtsalt lips on natuke lõdvem ja mõnikord kõneldakse ka asjust, mida ei pressita välja teaduskonverentside kõnepuldist. Need on värsked ja täielikult lahtikoorumata ideed, mille üle professor arutleb teadlasest sõbraga koridoris või tudengitega teelaua taga.

•• Seekordne akadeemia kannab pealkirja “Genius Loci – koha hing”.

“Genius Loci” alglätteks võib pidada kohtumist Inspiral.net-i eestvedaja Henri Laupmaaga, kes ühel heal päeval kraamis oma kotist välja Christopher Alexanderi “The Nature of Order”.

Raamatu on kirjutanud arhitekt, kes otsib võimalusi, kuidas luua “elusamat” ruumi. Henri oli sellest raamatust märkimisväärselt vaimustatud ja akadeemia nakatus ka. Otsustasime kevadtsükli pühendada ruumitemaatikale – kuidas ruum mõjutab inimest ja inimene ruumi. Kuidas inimene tajub ruumi ja mis see “ruum” ülepea on.

Pakume vaatlusi maailmale nii füüsiku kui ka kunstniku-kirjaniku vaatepunktist. Mis on tõeline ruum ja mis meie sisekosmos…

Von Krahli akadeemia algab laupäeval kell 13 Von Krahli teatri proovisaalis filosoofi ja täheteadlase Enn Kasaku loenguga “Traktaat tõelisest ruumist” ja lõpeb pühapäeva õhtul kunstnik Raoul Kurvitza psühhedeelilise tekstiseansiga.



Postimees, 7. august, 2004
Tiit Tuumalu


Pea tööle, silm puhkusele

 
«Litter» ja «Raadio ööülikool» Vikerraadios vastavalt kell 13.05 ja 22.10
Teab kust on tulnud arvamus, et suvel, iseäranis aga suvisel nädalavahetusel peab meedia, ja mitte ainult meedia, ka teater ja kino, pakkuma midagi kerget, toredat ja lõbusat. Igal juhul mitte higist kultuuri.

Tore, et suvine Vikerraadio vastupidi talitab. Kammigem kava hoolikalt läbi (juhul muidugi kui on, kust kammida, sest paljukest neid väljaandeid siis ikka on, kes seda liikuva pildi kummardamise ajastul veel ära trükivad), võite sattuda sisukale kultuurijutule, mis ei küsi, kas väljas on leitsak või paukuv pakane.

«Litter» otsivat väravaid kirjandusilmas. Polegi oluline, kas ka leiab. Sest öeldakse ju: olulisem on otsimine kui leidmine. Seni kuni «Litter» otsib, tasub seda ka kuulata. Ja pealegi, kus te kirjanikku ennast ikka nii väga enam kõnelemas kuulete...

Teine otsija on «Raadio ööülikool», loengusari, kus kõnelevad Eesti helged pead.

Muide, ma tean inimest, kes märkis oma CV-sse, millega ta tööd otsis, et on end täiendanud ööülikoolis. Ja ühes kohas olevat tööandja isegi noogutanud: et jahah, olen isegi kuulanud...



Postimees, 20. mai, 2003
Andres Lõo "Ööülikooli tudeng"
«Ööülikooli» mõttetalgud Lõuna-Eestis

Sügisel Rõuges toimunud esimene «Ööülikooli» väljasõit sai järje: nädalavahetusel sõideti taas rohelusse Haanjamaale, Suure Munamäe lähistele Vaskna tallu.

Jaan Tootseni kureeritav «Ööülikool» on talk show mõtlevale inimesele, see on saade, mis tuleb eetrisse Eesti Raadios peamiselt öötundidel.

Ööülikool pole tühipaljas lintiloetud tekst, vaid väheldase auditooriumi juuresolekul salvestatud hingestatud arutelu. Säärane formaat on Tootseni sõnul tekkinud vajadusest mõtestatud teksti järele.

Kaia Lehari jutlus «Talve ülistuseks», milles kunstiteadlane käsitles inimese võõrandumist loomulikust keskkonnast talve eest põgenemise näite varal, veenis kuulajaid, et inimene on minetanud otsese kokkupuute looduse ning aastaringi neljandikega.

Üleilmsed probleemid

Nüüdisaegse ühiskonna liige, eriti linnaasukas, ei märka enda ümber toimuvat, ei märka või ei taha märgata loodust. Talvena tajub inimene vaid pimedat ja rusuvat aega, mil vaid paks määrdunud lumi ja lauskülm valgest aastaajast märku annab. Niisamuti ei taju inimene ka teisi aastaaegu, olles jäägitult seotud loomulikuks ja vajalikuks peetavate mugavustega - majasooja, elektri, autodega… Seega lõigatakse end ära rõõmust, mida loodus oma asukatele pakkuda saab.

Olenemata loengute juhtlauseist jõuti lõpuks taas fundamentaalsemate probleemide juurde, milleks on maailma ülerahvastatus, urbaniseerumine ja sellest tingitud hullumeelse tarbimiskultuuri vohamine, keskkonna kasvav saastatus ning lõpuks neist jagusaamise võimalused.

Psühhofarmakoloog Jaanus Harro seadis küsimuse «Miks me teeme asju, mida tegelikult ei taha teha». Mõeldes sellele nii ja naa ning kohe kõrvale öeldes, et vabalt saab küsimuse asetada ka vastupidiselt - «miks teeme asju, mida meile meeldib teha», kerkis esile pilt inimesest kui keerulisest aparaadist, mille olemusest ja käitumisest siiski kaugeltki mitte kõike ei teata.

Miks kaldub inimene sõltuvusse? On sõltuvus narkootikumidest ja sõltuvus ühiskonnast, selle produktidest ning kujuteldavast õnnest, virtuaalsest reaalsusest kas või… Kas mitte jäärapäine uskumine progressi ideedesse pole meid viinud sellise kätest-jalust seotuseni?

Rahal palju sõnaõigust

Ettekandes «Unelaul, unenägu ja autorikaitse» käsitlesid Jaak Johanson ja Peeter Laurits nn autorikaitse probleemi. Küsimused, kelle õigusi ikkagi kaitstakse ja kes on autor, jäävad süvitsi minnes vastamata.

Kurioosne tõik, et autorite ühing ei kaitse autori peamist õigust määrata omatahtsi loomingu saatust, sest surub vahele seadused, mida ei ole võimalik igale loojale meelepäraselt paika panna, paneb süstematiseeritud «autori kaitsmises» kahtlema. Rahale jääb siin liialt palju sõnaõigust.

Tekib küsimus, kellele looming ikkagi kuulub. Konkreetsele autorile, autorite ühingule või notarile, kes kinnitab patendi? Kust läheb piir folkloori ja mittefolkloori vahel? Narruseni võib minna kõikvõimaliku loomingu patenteerimisega. Lõppeks on kõigel nõidus peal ning tundub, et ilma miskile amorfsele instantsile raha maksmata loojat ega loomingut enam polegi.

Kas pole mitte nii, et ühiskond - see relikt, mis jääb ja on alati ohustanud inimese enesemääramisvabadust või õigemini vabadust olla lihtsalt inimene, selle maailma energia pärisosa ja mitte sellest mingil moel eraldi olev - on muutunud vabale hingele koormavaks?

Teisi kevadkooli kogunemisel toimunud loenguid: Andres Ehini «Eestlase identiteet ja naaberrahvad», Navitrolla ja Marek Strandbergi «Tuleviku inimesest», Timo Marani ja Kadri Tüüri loeng «Miks loodusest kirjutatakse», Pulga Jaani ja Hasso Krulli debatt «Mis on reaalsus?». Mõtelda on mõnus!

«Ööülikool»on eetris laupäeviti kell 22.05 Vikerraadios ja pühapäeviti kell 22.30 Klassikaraadios. Kordussaade on laupäeviti kell 11 Klassikaraadios



Postimees, 9. detsember, 2000
Sven Karja


Ööülikool kui meditatiivne rännak nohikutele

Miks raadioülikoolis just öösel peab käima?

Ööülikooli produtsent-toimetaja, Raadioteatri rezhissöör Jaan Tootsen: Töö
ajal oleme kõik hõivatud igapäevasäbruga, alles hilisõhtuks õnnestub
inimesel end päevakärast lahti raputada, et keskenduda suuremat vaimurahu
nõudvaile teemadele. Minu arvates on kõige  mõnusam sedasorti saateid
kuulata õhtuvaikuses oma kodus teki all. Saab rahulikult olla ja mõelda.

Raadio Ööülikool sai alguse ideest luua kuuldemänguline fiktsioon ühe
ülikooli juures tegutsevast vaimsest vennaskonnast, kes kord nädalas kutsub
endale külla ühe välislektori — õppejõu, keda nende koolis tavaliselt
kuulata ei ole võimalik.

Kui palju praktiseerib sellist saateformaati muu maailm?Enamikes Euroopa
elujõulisemates avalik-õiguslikes ringhäälingutes on välja arendatud
küllaltki korralikud koolitusraadio programmid, avatud ülikooli-tüüpi
saatesarjad, mis hõlmavad paljusid erinevaid ainevaldkondi. Ei ole kuulnud,
et kusagil just täpselt seesugust ööülikooli-vormi kasutatakse. Olen
mõelnud, et selle idee võiks välja käia järgmisel sügisel Berliinis toimuval
Prix Europa tele- ja raadiosaadete festivalil ideeturul.
Kes on ÖÜ õpilased? Milline on olnud tagasiside?

Kui kevadel pilootsari välja tuli, siis ütlesin, et meie sihtgrupiks on
nohik ehk noor humanitaarintelligent. See nohiku definitsioon pole minu
välja mõeldud, nõnda on see sõna lahti mõtestatud mõned aastad tagasi
humanitaarinstituudi rahva poolt välja antud ajakirjas "Nohik".  Tegelikult,
nagu arvata võiski, on meie kuulajate hulgas igas vanuses mõtlevaid inimesi.
On tulnud väga positiivset tagasisidet ja asjalikke kommentaare. See on ikka
väga oluline, kui keegi ka vastu kajab. Elektrooniline meedia  on ju peaaegu
nagu must auk, sa võid sinna midagi sisse visata, aga kunagi ei saa kindel
olla, et su teade ka kellenigi jõuab. Seetõttu  kulub õlalepatsutus
teinekord marjaks ära ja on justkui kinnitus, et oled õige asja eest väljas.


Kuidas võiks neid ööloenguid tarbida? Lindistada? Kas kunagi võiks
loengutekste ka ühte raamatusse koondada?Eks nad ole ikka rohkem kuulamiseks
mõeldud. Kirjasõna on kirjasõna, elaval esitusel on justkui mingi eriline
mõõde juures - inimene annab ju oma hääle ja kõnerütmiga küllalt palju
lisainformatsiooni. Lisaks veel emotsionaalne külg, sest elav hääl on palju
köitvam kui kirjapandud tekst, läheb justkui rohkem korda. Ilmselt on seda
kõik omal nahal kogenud, et tunnike targa inimese seltsis võib mõjuda palju
kirgastavamalt kui päev läbi raamatukogus istumine. Ei saa muidugi
välistada, et Ööülikooli loengud kunagi ka mingil paberkandjal või
elektroonilisel kujul ilmuvad. Üks asi, mis kindlasti juba lähitulevikus
tuleb, on Raadio Ööülikooli interneti kodukiri. Sinna peaks  helifailidena
üles saama ka  kõik eetris käinud saated. Väga armas on kuulda, et rahva
seas on juba liikumas koduseid piraatsalvestisi Ööülikooli loengutega. Mis
on üldse sellise õppevormi eelised Sinu enda jaoks?

Mina ise ei tahakski Ööülikooli puhul kasutada sõna õppevorm. Pigem on nende
raadioloengute puhul tegu rääkija ja kuulaja ühise meditatiivse rännakuga.
Kivistunud koolitarkusi ei jagata, keegi ei suru sulle mingisugust oma tõde
peale. Või kui mõni lektoreist seda ka teebki, siis on igal kuulajal
võimalik sellele oma sisedialoogis, kohalolijail ka otseselt, vastu vaielda.
Ööülikool peab ärgitama kuulajaid kaasa mõtlema. See, et lisaks lektorile on
stuudios ka kümmekond üliõpilast, aitab nii rääkijat ennast kui ka
raadiokuulajat. Raske on kõnelda üksnes  mikrofonile, palju mõnusam on
suhelda vahetult oma kuulajatega. See kõik loob saatele õige atmofääri; teeb
asja palju liikuvamaks ja seeläbi ka kuulajale kergemini jälgitavaks.

Milline on ÖÜ töökorraldus, kes valib lektori, kust tuleb saatepublik?
Ööülikooli töögrupp on kolmeliikmeline: peale minu on saadete tegemisega
otseselt seotud veel helirezhissöör Külli Tüli, abiks on ka  noorem
koolivend, pedagoogikaülikooli raadiorezhii diplomand Taisto Uuslail.
Ööülikool tegutseb täielikult Raadioteatri hõlma all, seetõttu on meie
käsutuses Eesti Raadio parim stuudiokompleks.  Osa loenguid salvestame ka
Tartu stuudios. Tore on meenutada, millistes tingimustes alustasime: esimene
Ööülikooli loeng, Mihhail Lotmani “Humanitaaria humanismi kriisi ajal”, sai
korraliku stuudioruumi puudumidel salvestatud  rezhiiõppejõu Kalju Orro
Linnateatri garderoobis, põrandal, juhtmete katteks, ema õmmeldud lapitekk…

Saate publik koosneb enamasti sõpradest-tuttavatest - üliõpilased
erinevatest eesti ülikoolidest. Lektorid on valitud nii isiklikest
kogemustest, aga loomulikult olen pinninud ka  üle Eesti õppivaid
sõpru-tuttavaid: ütle mõni õppejõud, kelle loengusse sa alati heal meelel
lähed või keda sa väga kuulata tahaksid, aga kes sinu koolis ei loe. Seda
hirmu küll ei ole, et lektoritest puudus tuleb. Vastupidi, paljusid väga
häid õppejõude-mõtlejaid ei ole jõudnud  saatesse veel kutsudagi. Kõiki
selle hooaja Ööülikooli lektoreid ei jõuaks siinkohal üles lugeda, ütlen
vaid kõige vanema ja noorema: 88-aastase Evald Saagi ja 31-aastase Jaanus
Rohumaa.

ÖÜ in futurum?
See on ju puhtalt meie enda otsustada, kas tahame raadiojaama, mis lihtsalt
meelt lahjendab ja ajusid segi kammib või siis midagi, mis meie vaimu
korrastab ja aitab edasi mõelda. Ööülikool võiks olla ilusaks alguseks
suuremale koolitusraadio sarjale: nüüd võiks juba valdkonniti edasi minna.
Mõtestatud jutt eesti raadiotes on teatavasti muutunud harulduseks. Kui
palju on ÖÜ tegevuses Sinu jaoks missiooni, aatelisust, programmilisust?
Niivõrd kui  enda jaoks loogilist ja normaalset  tegutsemisviisi saabki
nimetada missiooniks. Missioonist ja aatelisusest rääkides mõeldakse
tavaliselt millestki seesugusest, mille puhul kõik saavad aru, et see on
hästi vajalik, kuid mida keegi ei viitsi teha. Ööülikoolis on minu meelest
ühendatud kõik hea: huvitav nii tegijaile kui kuulajaile. Sellist
kombinatsiooni tuleb elus väga harva ette. Ma olen väga õnnelik inimene.



Sirp, 22. november, 2002
Eero Epner

Kaasajakriitiline “Ööülikool”.
Intervjuu toimetaja Jaan Tootseniga

2000. aasta mai esimestel päevadel läks eetrisse esimene osa saatesarjast
“Raadio ööülikool”. Tänaseks on stuudios käinud ligi viiskümmend lektorit,
kes on pidanud üle kuuekümne loengu. Hilistele raadiokuulajatele on tänaseks
kõneletud semiootikast ja ajakirjandusest, kirjandusest ja kunstist,
minapildist ja jumalast. Oktoobri alguses väljus ülikool aga raadiost ning
Rõuge kultuurimaja lavale ehitatud improviseeritud stuudios leidis aset
esimene “Raadio ööülikooli” seminar. Kolme päeva jooksul võis Rõuge kiriku
poolt alla järvede poole mineja trehvata Hasso Krulli, kes vestles
sundimatult Jaan Kaplinskiga. Natuke eemal kõndis Peeter Linnap, siin-seal
vilksatasid ka Peeter Laurits, Argo Moor, Anzori Barkalaja, Kaido Kama ja
Marek Strandberg.
Miks seminar just Rõuges toimus?
Kohavalik ei olnud muidugi juhuslik, kuid Rõuge asemel nimetaksin ma
märksõnana “Lõuna-Eestit”. Ühest küljest oli põhjuseks Lõuna-Eesti
geograafiline asukoht, kuna püüdsin seminarile kutsuda neid ettekandjaid,
kes sealse kohaga kas rohkem või vähem seotud. Teisalt kandis kogu seminar
endas aga ka Lõuna-Eesti kohavaimu, locusest lahutamatut elutunnetust ja
maailmavaadet. Võib-olla on tegu fiktsiooniga, aga mingid liinid hakkasid
ometi selles suunas kuulajates tööle; säärane tervendav lahkumine
urbaniseerunud keskkonnast.
Võrumaal on palju lihtsam asju ajada. Näiteks kui kohapeal selgus, et
plaanitud salvestusruum jääb kitsaks, saime lennult uue koha. Küsiti ainult,
mis kell tuleb rahvamaja ahi kütte panna. Siis oli jälle “stuudio”
vooderduseks vaja kaltsuvaipu – “Näe, üle jõe elab Veski Lya – tema neid
vaipu teeb.” Mõne minuti pärast on mul juba vaibad kaenlas. Asi ei ole ju
selles, et “Ööülikool” oleks sealkandis teab mis tuntud asi, inimesed
lihtsalt on vastutulelikud.
Mulle tundus, et seminari toimumine looduslähedases õhkkonnas kandis endas
ka üht “Ööülikoolile” olulist suunda – ökoloogilist mõtlemist. Marek
Strandbergi või Argo Moori ettekandedki tõukusid ju otseselt vajadusest
kõneleda ökoloogilise bilansi mõistest majandussüsteemides (Strandberg) või
inimese võõrandumisest loodusest ja seega iseendast (Moor).
Jah, kindlasti, kuna see on ju kõige alus – ei ole mõtet rääkida kultuurist
ja majandusest, kui elu maa peal, see füüsiline keskkond, muutub järjest
elamiskõlbmatumaks. Sellepärast olen ma ka keskkonna teemal lasknud
“Ööülikoolis” tugevamalt esile tulla.
Ökoloogia ei ole siiski ainuke “Ööülikooli” teema, võime kõneleda ka näiteks
etnofuturismi ja “hingeteaduste” tugevast esindatusest. Ja inimene ja
keskkond kõige laiemas mõistes – see, kuidas inimene tajub ja tuleb toime
ümbritseva maailmaga, olgu selleks looduskeskkond, inimühiskond, religioon
või midagi muud.
Kaido Kama ja Hasso Krull kõnelesidki ju hoopis kaasaegse demokraatia
kriisist ning sellest, milline tähendus on praegusel USA tegevusel
maailmapoliitikas. Jaan Kaplinski rääkis omakorda intelligentidest Esimeses
maailmasõjas ning mõtiskles selle üle, kas thomasmannlikud vaimustushüüded
võivad ka nüüd korduda. Tundub, et Rõuges kõlas küllaltki palju kaasaegse
ühiskonna kriitikat.
Täiesti nõus. Juba sarja alguses otsustasin, et kutsuda tuleb neid
lektoreid, kes julgevad sissetallatud rajalt kõrvale astuda. Tsiteerides
teoloogiaprofessor Evald Saagi: see, kes ainult teiste potte kirjeldab, ei
saa olla tõeline teadusmees: väärt mõtleja peab ikka ise käed mullaseks
tegema. Ometi ei seadnud me mingil juhul eesmärgiks korraldada
pessimistlikku ja opositsiooni vaimust kantud seminari. Ma ei usu tegelikult
ka, et Rõuge esinejad või kogu “Ööülikooli” sari endas väga olulisel määral
otsest “kriitikat” sisaldaks. Pigem on see teatav “ühine vereringe”, aga iga
esineja on ikkagi niivõrd omanäoline, et ülerääkimiste asemel tekivad
dialoogid. Kuid, jah, ettekandjatel tundusid tõesti olevat teatud ühised
vaated kaasajale – ettevaatlik hoiak selle suhtes, mida kaasajal meile öelda
püütakse. Pakuti siiski välja ka konkreetseid lahendusteid ning oli
tõeliselt sümpaatne, et kuigi huvitaval kombel ei esitatud ühtegi kaasajast
vaimustatud ettekannet, ei olnud keegi õppejõududest ka pead norgu lasknud.
Dialoogist rääkides: kummalisel kombel haakusid omavahel isegi üksteisest
näiliselt kaugel seisvad Peeter Linnapi irooniline käsitlus, kuidas
pildilises kommunikatsioonis loodud tegelikkuses kujutisi hakatakse võtma
tegelikkuse enda pähe, ning Peeter Lauritsa käsitlus ürgsetest kujunditest
Austraalia aborigeenide kunstis. Säärase dialoogide Treffpunktina oligi ehk
Rõuge seminar mõeldud?
See oli üks meie eesmärke küll – tuua kokku mõtlejaid, kes muidu ei kohtuks,
aga kellel on midagi olulist üksteisele öelda. Minu meelest oli
ettekanneteväline suhtlus mõnes mõttes isegi mängulisem ja voolavam kui
loengud. Ideed kisti välja akadeemilistest kammitsatest ja rangest vormist –
taotlus, mille poole on “Ööülikool” kogu oma tegevuse vältel püüelnud.
Edaspidi püüamegi raadiosaadetes dialoogi osa kindlasti suurendada – nii
erinevate õppejõudude vahel kui ka õppejõu ja üliõpilaste ehk stuudiopubliku
vahel.
Mis edasi?
Rõuges peetud ettekanded jõuavad novembrist ka raadiokuulajateni. Kui
Kultuurkapital edaspidigi üritust toetada saab, siis on plaanis muuta
seminar traditsiooniks, korraldada seda nt. kaks korda aastas Eesti eri
paikades. Raadiosaatena peaks “Ööülikool” edaspidi natuke muutuma: vähenema
peaks passiivse ettekande osa ning suurenema dialoogi ja küsimuste osakaal.
Uuest aastast tahaks iga kuu viimases saates teha “Ööülikooli” ümarlaua, kus
üheskoos arutleb kaks-kolm õppejõudu. Üldharivad ja ilmavaadet avardavad
teemad, hoidudes täielikult kõmust ja päevapoliitikast. Selles mõttes olen
õnnelik, et “Ööülikooli” temaatika sisaldab rohkem igavikulisemat mõõdet kui
ajakirjanduses tavaliselt kombeks. Seda suunda püüame jätkata. Plaane on
palju, kõigest ei räägi.



Sõnumileht, 10. mai, 2000

Ilme Ülane alias Urmas Vadi

Ilusa raadio rikuvad ära need nolgid!


Hirm hakkab mõelda, et Jaan Tootsen, mu oma tütrepoeg, kelle esimest saadet
sarjast "Raadio Ööülikool" ma äsja kuulsin, on nolk. Jah, nolk. Julgen selle
ilge sõna välja öelda. Sest kui raadios juletakse avalikult eesti rahvale
roojasusi kõrva paisata, võin seda ka mina. Olen aus ka enda vastu, ei hooli
oma hingerahust ega jäta kriitikast puutumata isegi veresugulasi.

Kui Jaan suviti sipupükstes mul siin õuel vihmavett raiskas või nuudleid
ninast läbi luristas, sai ta mult korralikud sirakad nõgestega vastu sääri.
Mõtlesin siis, et temast ikka korralik inimene kasvab. Aga ei, minu
kasvatusest pole enam jälgegi. Vaevalt, et ta tänaval enam naabritelegi tere
ütleb.

Ma ei imesta, kui ta saatekülaline järgmine kord ei ropenda. Kujutate ette,
asi on juba nii kaugel, et võõrsõnadega nüüd saates ainult räägitaksegi.
Saatekülaline Mihhail Lotman mõtles vist, et vanainimestel on pea asemel
võõrsõnade leksikon? Mis saab nii meie ilusast emakeelest! Valdo Pandi hõrk
hääl on vahetatud vanainimeste narrimise ja roojasustega!


Eesti Ekspress, 21. november, 2001
Urmas Vadi

Seoses Raadio ülikooliga on mu peas mõlkunud juba pikemat aega üks lihtsameelne mõte. Kui muidu ülikoolis on nii, et peab tuupima, et siis hiljem teada ja eksamile minna, siis Raadio Ööülikooliga on lood aga hoopistükkis soodsad – ma saan kuulata neid loenguid, aga ei pea! Ma kas saan aru, või EI saa, mõistan või mitte, loon sellest omad järeldused, proovin neid teadmiseid oma väiksesse maailma paigale nihutada ja ma ei peagi pärast kellelegi aru andma.

          Jaan Tootsen, Raadio Ööülikooli vedaja ja tõukaja kogus sel sügisel kokku vennaskonna lektoritest ja teadmishimulistest kuulajatest ning põrutas Võrru ja Võrust veelgi edasi Rõugesse, et salvestada ports loenguid, mis nüüdsest juba võnguvad Vikerraadio ja Klassikaraadio sagedust pidi. Arvan, et Tootsen tegi seda kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et enamus juturääkijaid – Jaan Kaplinski, Peeter Laurits, Argo Moor, Kaido Kama on Lõuna-Eestiga tihedalt seotud. Teiseks kindlasti sellepärast, et Võrumaal on taevas madalamal. Lihtsalt on.

Loengud ise toimusid nõukogude aegse kultuurimaja laval. Lava ees paiknev saal meenutas aga vineerkohvri sisemust, nagu ütles üks loengu kuulajatest. Ka stuudioks ehitatud  lava oli omaette vaatamisväärsus, mis kõlas loengute sisuga naljakal kombel kokku. Lae all rippuvad sünged stanged, kahel pool seina plokid ja trossid, raskused nende otsas. Paljudest loengutest lipsas sõja teema läbi. Ameeriklased, araablased, juudid, mõõgad, täägid, põmm-põmm. Jaan Kaplinski rääkis intellektuaalidest Esimeses maailmasõjas. Üleval lae all rippus eesti telgiriidest hiina katus, mis lisas sisekujundusele idamaist hõngu. Sein oli vooderdatud  värviküllaste kaltsuvaipadega, et heli summutada ja silmale iluks olla.

          Selle kultuurimaja kõrval on aga Rõuge kirik, mille seina vastu Juhan Jaigi jutus kuri kirikuõpetaja kõmatas, mispeale üks maakivi kiriku seinas värvus süsimustaks. Kiriku juurest mäest alla tulles on aga vana apteek, kus pakutakse koduseid eineid, nagu silt ütleb. Lisaks einele tuleb lauda istuma ka kohviku peremees, halli habeme ja suure jutuga vana, kes teab rääkida, et siin, Rõuges käis suvitamas omaaegne pop-kirjanik Hans Leberecht, et Rõuge ürgorus ühe puu alt tuleb sooja õhku ja et kui temalt soodsa raha ees paat laenutada, siis võib öösel koos tüdrukuga Suurjärve peale minna, mis on Eesti sügavaim järv ja seetõttu on vees iseäralikud vibreerivad lained ja nii kehaline kui vaimne orgasm on tagatud.

Praegu, kui ma seda pilti Rõugest kirjutan, tuli mu vennapoeg oma joonistust näitama. Ma tahtsin juba öelda, et ära sega, ma praegu teen.... Jäin siis môtlema, et mida ma teen ja mulle meenus Argo Moori loeng, kus ta rääkis, et kaasaegses ühiskonnas kaovad inimesed järjest enam sümbolite maailma ja võõranduvad teistest inimestest. Kas ma ise mitte ei ole juba uppunud kusagile sümbolite maailma? Kas ei peaks hoopiski minema tollelt hallipäiselt vanalt paati üürima ja noid vibreerivaid lained kogema? Aga üks mis kindel, Ööülikooli raadiolained on kah kindlalt kogemist väärt.


Postimees, 6. mai, 2000
Raimu Hanson

Raadio valgustab ööd

Eesti Raadio on Jaan Tootseni toimetamisel maha saanud uue saatesarjaga.
Selle esimese salvestise mängis ette Klassikaraadio pühapäeval tund enne
keskööd ja kordusena pakub seda homme kell 23.05 Vikerraadio.
Arvustuses on kuulamasuunamine justkui kohatu. Ometi teen seda kõhklusteta,
sest mu meelest väärib «Ööülikool» kuulamist. Ka sellel, kes ei ole «inimene
üldnimetusega nohik ehk noor humanitaarintelligent» (nii määratleb Tootsen
oma sarja sihtrühma).

Esimeses saates pidas Eesti Humanitaarinstituudi semiootika ja
kultuuriteooria õppetooli juhataja professor Mihhail Lotman loengu
«Humanitaaria humanismi kriisi ajal». Tema metafooridega põimitud
maailmavaatlus pakkus pinget seda enam, et raadiokuulaja sai end kergesti
kujutleda tudengite hulka, kes Lotmanit salvestamise aegu jälgisid. (Nende
lühireageeringuid võiks edaspidi eetris rohkemgi kõlada.)
Kuulamismõnu suurendas asjaolu, et professor ei esitanud loengut paberilt,
vaid pidas seda peast. Hiljem elektrooniliselt silumata jäetud
kõnetakerdused ja iseloomulik aktsent muutsid ta raadio ees istujale
lähedaseks.

Loengu sisu oli samuti silmapaistev. Pime öö muutus sellest palju valgemaks.
Mõtlemisele puhkust pakkuvad muusikakatked olid asjakohased ja parajalt
pikukesed - ei viinud mõttelõnga mujale. Seevastu salvestise lõpuosas
rakendatud kõlaefektid (kaja, ruumilisus) andsid ainet pahameelepuhanguks,
et neid juba saate algul ja keskpaigaski ei olnud kasutatud.
Järgmisel pühapäeval valgustab ööd ja kuulajaid Tõnu Lehtsaar loenguga
«Religioossus isiksuse arengu vaatepunktist».



Päevaleht, 5. mai, 2000

Andres Laasik

Head asja tuleb õigesti promoda

 Vikerraadio algatas ühe väärt ettevõtmise, hilisõhtusel ajal hakkab sellelt
kanalilt eetrisse minema kõrgkoolide parimate lektorite ülesastumisi ühel
või teisel teemal.
Esimene saade tutvustas veel sel kevadel eetrisse minevaid loenguid. Algas
asi Mihhail Lotmani semiootika-alase raadioülikooli tunniga ja lõppes Fred
Jüssi jutuga vaikusest ja häältest. Sinna vahele jäid loengukatked Mark
Soosaarelt, Rein Raualt ja teistelt vaimusuurustelt.
Vähem kui kümneminutilise loengukatke jooksul sai kuulaja maigu suhu, kuid
kogu mõttelõng katkes ootamatult ja kohe tuli uus esineja ja teema peale.
Milleks on sellise saatesarja jaoks üldse tutvustavat saadet teha? Kas ei
oleks õigem kohe loengutega peale hakata? Ilmselt oleks juba esimene
raadioülikooli loeng andnud selge pildi, millega tegu. Selle asemel pakuti
veidi laialivalguvat promosaadet. Kas ei peleta selline kompott
vaimugurmaanlusele orienteeritud kuulajat eemale?
Saadet juhtinud Jaan Tootsen sai sissejuhatustega suurepäraselt hakkama.
Promosaatena oli asi ladus ja tempokas. Veidi kummaliselt mõjus taustahelide
rohkus. Liiga püüdlik helitausta värvimine hakkas mõjuma isegi naljakalt.
Kusagile lasti vahele fotoaparaadi katiku plõksu, osa jutu taha sobitati
igaks juhuks muusikat. Saatetervik oli ilmselt ülerezhiitatud. Aga küllap ka
see asi aja jooksul paika läheb.
Sellise promosaate asemel oleks hea algavat loengutsüklit lühidalt ja
selgelt tutvustada hoopis mõnes muus meediakanalis. Nii saaks vaimunäljas
inimesed laiemalt teavitatud, milline tore "Raadioülikooli" sari on tulemas.
Aga see etteheide ei ole määratud "Raadioülikooli" saate tegijatele.



Sirp, 5. mai, 2000

Jaan Tootsen

Raadio Ööülikool – kultusõppejõud Sinu voodis

Kuulsin kunagi ühest bussijuhist, kes Palametsa “Ajalootunde” kassettidele
salvestab ja neid siis pikkade sõitude ajal kuulab. Mingil hetkel kujuneb
nõnda, et bussitäis inimesi, kuulab teel Itaaliasse hinge kinni pidades
Kuperjanovi võitlustest Paju lahingus. David Vseviovile käivad kuulajad
peale, et ta oma “Müstilisest Venemaast” raamatu kokku paneks. Kui aga
selline raamat kunagi ilmuks, loeks seda vaid murdosa neist inimestest, kes
igal pühapäeval saadet raadiost kuulavad. Elaval esitusel on võrreldes
kirjasõnaga eriline mõõde juures – emotsioon. Alltekst, mida üksnes häälega
on võimalik edasi anda. Mitmel pool Euroopas on avalik-õiguslikus
ringhäälingus välja arendatud küllaltki mahukad koolitusraadio saatesarjad,
mille vahendusel teadmishimuline raadiokuulaja saab osa akadeemilise kaaluga
raadioloengutest.

Mõned aastad tagasi tegutses humanitaarinstituudi juures vaimne ringike,
mille eestvedajaiks olid noored katoliiklased. Mõnedki kenad korrad saadi
õhtuti pärast kooli kokku ja mõne harit külalise osavõtul toimusid vabas
vormis loengud erinevatel teemadel. Kindlasti mäletavad mitmed
kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse üliõpilased Sirje ja Leo
Normeti korraldatud koduseid koosviibimisi, kus mõne erudeeritud külalise
osavõtul joodi teed, söödi keeksi ning räägiti... Nemad nimetasid neid
kokkusaamisi ööülikooliks.

Selliseid mitteformaalseid akadeemilisi vestlusringe võime kohata pea iga
ülikooli juures. Väljaspool akadeemilist aega toimuvate loengute vorm on
vabam – osalejad saavad olla vahetumad ja avatumad, jääb ära
päevavalguslampide ümber surisev kuiv akadeemilisus. Nõnda siis – “Raadio
ööülikool”, saatesari neile, kes päevatöö lõpetanud ja enne unefilmi tahavad
saada meeldiva vaimse impulsi. Eestis on head õppejõud hajutatud erinevate
ülikoolide vahel. Ööülikool võiks olla koht, kuhu saaks nad kokku koondada.
Nõnda saavad erinevate koolide üliõpilased aimu sellest, kuidas kusagil
mujal mõteldakse, tehakse ja ollakse. “Raadio ööülikooli” saadetel ei ole
temaatilist järjepidevust, sarja liidab tervikuks kvalitatiivne tase, mida
vastava saate lektor teatud kultuuriruumis tegutsedes endas kannab.
Ööülikooli lektoreiks on inimesed, kes selgelt eristuvad oma ainekäsitluses
teistest sama ala õppejõududest – ka tuntud teema puhul peab neil olema oma
vaatenurk.
Saadete salvestusel viibib kümmekond kuulajat – noored inimesed mitmest
eesti ülikoolist. Psühholoogiliselt peaks see aitama lahendada igivana
probleemi: Rääkija ja hr. Mikrofon – “ Oh, oleks tal, raipel, nägugi
 ees...,” nagu unistas Paul Pinna.
Ööülikooli esimesteks lektoriteks on Mihhail Lotman, “Humanitaaria humanismi
kriisi ajal”; Tõnu Lehtsaar, “Religioossus isiksuse arengu vaatepunktist”;
Mark Soosaar, “Kaunid kunstid kui võimalus põgeneda reaalsusest”; Lepo
Sumera, “Tehnilised uuendused muusikas”; Rein Raud, “Aja mõiste idas ja
läänes”; Fred Jüssi, “Vaikus kui loodusvara”; Elmo Nüganen. Esimene saade
läheb eetrisse pühapäeval, 7. mail kell 23 “Klassikaraadiost”, kordussaated
on kolmapäeva õhtuti kell 23 “Vikerraadios”.


Maaleht, 4. mai, 2000
Airi Hallik

Vaikus kõneleb kuulajaga

Teadmishimulised ja vaba õhkkonda hindavad tudengid ja muidu noored, kes
eelistavad kuivale loengukonspektile põneva isiksuse vestlust üldhuvitaval
teemal, kuulasid Klassikaraadiosse jõudva sarja Raadio Ööülikool esimese
saate lindistust.


“See peaks ikka rohkem vestluse moodi tulema, sest mul ei ole loengupidamise
soolikat,” on loodushäälte jäädvustaja Fred Jüssi enne lindistuse algust
pisut närvis.
Eesti Raadio pisikese, kõla summutava telliskivipunase vooderdisega
stuudioruumi seinte vahel on endale koha leidnud tosinkond tudengit. Teiste
seas istub ka uue saatesarja noor toimetaja Jaan Tootsen.

7. mai hilisõhtul võib Klassikaraadiost kuulata Fred Jüssi vestlust
vaikusest kui taastuvast, aga kergesti reostatavast loodusvarast, mida ei
saa teeselda ega millegagi asendada. Metsavaikusel on sarnaselt lõkkeleegi
või küünlatulega ühendav jõud. Ja sageli on rikastavam koos olles vaikida
kui rääkida.
“Tütarlapsed teavad kindlasti, et poiss võib hellitada, aga võib ka
käperdada. Samamoodi on vaikuse kohtlemisega,” toob Jüssi näite.
Tema suhe vaikusega on olnud väga intiimne ja lähedane juba poisikesepõlvest
peale, kuid kujunes lõplikult välja 70.–80. aastatel. Selleks ajaks oli
temast saanud see, kes armastab ja mõistab metsavaikust.
“Minu eelistused suhtlejana, muusika ja kunsti nautlejana tulenevad sellest,
et ma olen vaikuselembene inimolend. Varem läksin linnast ära, et kuulata
linnuhääli, nüüd, et kuulata metsavaikust.
Vaikust leidub muusikas ja kunstis, aga väikseimgi tehniline müra – olgu see
hirmvali tümpsumuusika avatud autoaknast või sääreväristaja plärin teisel
pool jõge – hävitab selle idülli.”
Aeg möödub stuudios hämmastavalt kiiresti. Ühelgi tudengitest ei vaju silm
kinni, keegi ei sodi igavusest konspektiservi ega tegele ettevalmistusega
järgmiseks koolipäevaks. Sest publik on lektori lummuses.
Pole ka imestada – Jaan Tootsen on raadioloenguid pidama kutsunud meie
ülikoolide armastatuimad lektorid, kes saavad eetris võimaluse rääkida oma
lemmikteemal. “Kõik tudengid on ju näinud, et igal õppejõul hakkab mingist
kindlast asjast rääkides silm eriliselt särama.” Näiteks ootavad maikuist
eetrisseminekut juba lindid Mihhail Lotmani loenguga “Humanitaaria humanismi
kriisi ajal”, Mark Soosaare “Kaunid kunstid kui võimalus põgeneda
reaalsusest”.

Poolakadeemilist unejuttu

Raadio Ööülikool sai Tootseni sõnul oma nime 80ndate lõpus ja 90ndate
alguses Sirje ja Leo Normeti kodus korraldatud õhtutest, mida asjaosalised
nimetasid just ööülikooliks. Seal käisid koos erudeeritud tudengid ja
õppejõud muusikaakadeemiast, aga ka mujalt.
Küllap on teatud õppejõudude ümber koondunud seltskondi igas ülikoolis:
teadmishimulised ja vaba õhkkonda hindavad tudengid saavad sellistelt
koosviibimistelt rohkem kasulikku kui kuivast loengukonspektist.
Sellist intiimset õhkkonda püütakse luua ka stuudios. Sellele viitab juba
saate vaimukas kõll, millega end rahvale teadvustatakse: ööülikool –
kultusõppejõud sinu voodis.
Kell stuudios hakkab juba pool üheksa saama. See tähendab, et planeeritud
ühetunnist saadet on lindis juba poole võrra rohkem. Jüssi vaatab kella,
laiutab käsi, aga räägib edasi. Toimetaja Jaan Tootsen istub vaikselt, sõrm
suul – ka tema ei söanda järsult katkestada. Publik kuulab jätkuva huviga.
Siis teeb lektor ise lõpusammu, mängides vaikuse, ruumi ja ilu
kombinatsiooni üht parimat jäädvustust: helipilti sõtkapaari lennust üle
järvesopi.
“Kas ma rääkisin teid tummaks?” küsib Fred Jüssi pärast hetkelist vaikust.
Asjatu kartus – veel pool tundi möödub vesteldes – nüüd juba tõeliselt vabas
vormis.



















Uudised puuduvad