Taavi-Mats Utt: Igaühel oma pill

Milliselt moosekandilt me tema pilli vanuse kohta ka ei küsiks, kuuleme tõenäoliselt, et sellel instrumendil olevat erakordselt pikk ajalugu. Jah, neid pille, mille suguvõsa aastasadadega mõõta saab, on äraütlemata palju. Pillid aga muutuvad ajas ja enamik meist usub, et ikka paremaks. Eelmise sajandi keskpaigas kasvas hipiliikumisest ühe kauni haruna välja varajase muusika liikumine ja raputas tugevasti üldisi arusaamu – ka pillidest. Pärimusmuusikud on niigi harjunud astuma oma rada. Segadust kui palju, kuid kas me siis tõesti ei jõua kokkuleppele, et pillid ükskord lõplikult „valmis“ saaksid? Näeme, et see tee, mida mööda kohe astuma hakkame, ei ole kuigi sirge ja just põiktänavatel kolades näeb palju põnevat. Lootus, et ka suure pildi kontuurid lõpuks paistma hakkavad, säilib siiski.

Muusika Francisco Tarrega „Gran vals“

Ööülikool tänab Lauri Õunapuu ja Viljandi pärimusmuusika festival.